Umbes 11:30 Villu Urbani Astangu õpingute aegne sõber Raul üles leidnud ühika ees oleva bussi võtmed ja alustas koos Helen Bokmanniga sõitu Tallinnast Lelle suunas.
13:30 keeras buss minu koduhoovi. Jätkasime sõitu Algallika külalistemajja, kui olime ära pusinud veidi kinnitamisega ja ära oodanud Egoni, kes tulnud ise rongiga ja kelle ema elab Lelles selle sama tänava ääres, kus minugi kodugi asub. Teel oli veidi pusimist õige tee leidmise eriti vahetult enne kohale jõudmist, sest Algallikani viis kadakate vaheline mitmete teeotsakestega kitsas kruusa tee. Varsti hakkasid eelmised laagrilised meile autodega vastu sõitma. Lõpuks jõudsime täpselt 15:00, kui laager pidigi algama.
Õues oli õunapuude all palavuses kosutav mere tuul ja lauale valmis pandud erinevatelt prouadelt annetusena saadud suupistetega kohvilaud. Kohal hulgim tuttavaid nägusid Hedi Gehrke, Sulev Kuuskemäe, viktoriini meister Kalju ja paljud teised.
Peale mõnda aega mereõhus kümblemist jagati kätte toad, mille nimedeks Mäe, Mere, Põllu, Aia, Punane, Sinine ja Kollane. Meie saime kahese koduse Aia toa, mis oli kohe toidutoa kõrval aga toa uks avanes verandale ja aeda kus ka laagri põhi tegevus toimus . Tubades inva wc pole aga Kamina saalis õnneks oli olemas, kus enamus laagri inimesi oma toimetused tehtud sai.
Lõpuks jõudis Villu ka laagri avamiseni. Traditsiooniliselt lauldi Tõrvaaugult pärit regivärsi. Kuna mina ja ema olime laagris esmakordselt ristiti meid veepritsmetega. Nii naistele kui meestele oli toetajate nännist kokku pandud kotikesed. Kõik laagrilised said karbikesest välja valida erinevate tegumoega päikseprillide seast endale kõige paremini sobivad. Prilli kandjatki leidsid veidi suuremad päikseprillid, mis kenasti tavalised prillid ära varjasid.
18.00 paiku tuli supi söömine, millega sai alguse rohke ja maitsva toiduga laagerdamine. Minu toa kõrval oli uks, mis viis söögisaali jäi mulle kitsaks aga õnneks teiselpool maja kuhu sai ümber maja või läbi kaminasaali. Minule ja emale harjumatult olid köögi vallutanud laagri vabatahtlikud, kelle kanda jäi kogu laagri toitlustus. Kuna nende seas on ka toidupoe keti varustaja kasutati soodustusega või sponsor korras saadud toidu kaupa, millest pandi kokku rikkalik toitlustus. Aktiivselt ja ennast unustavalt panustasid vabatahtlike kaks noort poega, kes näiteks seekord oli valmistanud terve suure virna võileiva grilli vahel valminud soojasid võileibasid.
Koduseks nuputamiseks 3 meelde jäänud küsimust:
1. Kes on Soome rahvusputukas?
2. Nimeta 5 ookeani ?
3. Millises riigis võeti bitcoin esimesena ametlikuks valuutaks?
Peale ligi kuu ajalist kuumalainet oli harjumatu, et päevane mõnus jahutav tuuleke oli muutunud korralikuks külma tekitajaks ja otsustasin tuppa sooja minna. Kuna grill viibis ja kõht oli täis otsustasime emaga hoopis magama minna homme ju ka tegus päev ees ootamas.
17.07.2021:
Öö ei möödunud väga mõnusalt küll valutas käsi, küll kõrv oli muljutud mööda patja. Olin õnnelik, et järjekordne päev oli alanud. Hommikul oli parajalt pusimist, et kitsas ja madalas voodis püksid küljelt küljele jalga saada. Lingtõstutiga tõstes vajusid püksid kuidagi ikka rebade peale aga olin toolis ja sain päevaga algust teha.
Esimene peatus läbi kamina saali ringiga hommikusööki söögisaali sööma. Kuna ilm oli mõnus sättisin end toa ukse vahele ja kasutasin võimalust oma hingamisaparaati veidi laadida, et õhtu veidi vähem segadust külvavalt kulgeks.
11.00-13.00 ehk ligi 2h toimus vestlus rehabilitatsiooni ja taastusravi teemadel perearst Le Vallikiviga (https://www.facebook.com/le.vallikivi). Vestlus kulges vabas vormis jutu tuli, miks on Eestis kogemusnõustamine nii kehvake, perearsti teadmiste pagas sotsiaalsüsteemist, miks ei ole patsiendi ümber korraliku meeskonda, omaste hooldajate närutamine ja eriti tuliseks läks arutelu koroonaga seotud teemade üle. Peale teravaks kiskinud arutelusi oli 14.00 aega kosutavaks lõunasöögiks seekord olid kodused kotletid või kala koos kartulite ja salatiga.
Peale lõunat oli vaba aeg. Suur osa seltskonnast suundusid autodega Virtsu ujuma, sest Algallika rand oli liiga madal ja savine. Mina seadsin vabatahtliku abiga maja taha üles boccia väljaku, et kaasa haaratud boccia rennile veidi kasutust anda. Rada sai üles seatud arvestusega, et kasutatakse pehmeid saali palle aga kotti avades avastasime kõvad kuulid, mis kõval pinnasel ei tea kuhu veerevad. Kuna tegu polnud võistlusega otsustasime koos Kalju Jõesaarega seda ebahariliku väljakut, kus kuuli pidama jäämist mõjutasid muru tutid ja äärtes olevad muru väljad. Ühel pool mina koos renni ja abistava Võrukate ELS-i suvelaagris toimetanud bussijuhiga ja teisel pool oma käega viskav Kalju Jõesaar. Mängisime 4 vooru pidime tõdema, et renn andis siiski konkurentsi eelise, sest olin enamasti võidukas. Võistlustel on loodud eraldi klassid , et kõigil oleks võrdsed võimalused. Kahjuks see laager rohkem boccia pallid kasutust ei leidnud huvi korral oleks võinud ka murule täitsa väljaku teha aga läks seekord nii.
Õhtu naelaks oli 19.00-21.00 kestnu väljasõit naabruses asuvasse Ranna rantšosse(https://www.facebook.com/rannarantso/) Mõisakülas, kus asus kodutute farmi loomade loomaaed/turvakodu. Pakkisime end kahte bussi, mina sattusin Villu Urbani bussi. Teed alustades jäi meile ette vuti ema koos poegadega, kes kuidagi teelt eest ära minna ei tahtnud. Mingi hetk kadusid vutiemad võssa, kui ema jätkas meie ees lendamist, kuni me tast lihtsalt mööda põrutasime. Peale lühikest sõitu jõudsimegi kohale. Enamus rahvast suunati kohe hanede, lammaste ja kitsede aedikusse, kus kitsed vägisi sülle kippusid. Mina jäin välja, kus olid hobused, lehmad, sõbralik kaukaasia lambakoer Daison keda üldiselt peetakse kurjadeks aga siin vägagi malbed, ka kassid jooksid mööda talu ringi, hästi suur valge kalkun, merisead, jänesed ja nii mõnigi loom veel, keda lihtsalt ei õnnestunud silmata, kuna Ranna Rantšos elab 14 liiki erinevaid loomi ja linde, keda kokku on 300 isendi ringis.
Enne lahkumist saime vestelda maja perenaise Ande Baikovaga, kes rääkis jalga vigastanud ponist, kes arvati, et võiks magama panna aga kuna looma ennast see vigastus ei seganud siis jäeti elama ja on nüüd mõnegi varsa isa. Tore oli lugu looduses ratsa matkast, kus poole matka ajal mõisteti, et tegu on pimedate grupiga, kuid hobused said väga kenasti hakkama. Aga ka filmi ja reklaami inimesed leiavad tee Ranna rantšosse, kus loomad alluvad filmi meeste juhistele.
Loomad ära vaadatud oli aeg tagasi pöörduda, sest grill ja söök oli juba valmimas. Õhtu möödus suuresti söögisaalis süües ja vesteldes, sest see aasta muusikuid kohale ei õnnestunud saada.
18.07.2021:
Kuna saime emaga eelmine öö natuke enne 02:00 siis täna öösel magasin väga hästi unustades, et ma pole kodus vaid hoopis Algallikal eelmine öö vajasin nt. kõvasti sättimist. Hommikul oli veidi pusimist, et ling tõstukiga tooli saada aga saime kenasti hakkama.
Siis läbi kaminasaali teisele poole maja hommikusöögile, kus laual oli erinevaid võimalusi hommikuseks kõhu täiteks. Kuna toetajatelt oli üle erinevat toidu kraami siis peaaegu kõik laagrilised said miskit endaga koju kaasa haarata. Aga lõpuks oli aeg tänu ja lõpusõnadeks, sest juba järgmine seltskond on peagi saabumas. Nii läkski hooksaks asjade bussi pakkimiseks. 11:00 olidki kõik bussid valmis koduteele asuma. Meie bussijuht Raul suutis väga sujuvalt sõita.
Lõpuks umbes 13:00 paiku olime kodus, kus sai Lellest pärit Egoniga meenutades Astangu õpinguid ja ka Haapsalus ringi vuranud Sven Nõmmistod. Nii saigi TLIY suvelaager läbi ja tekitas isu taastada ka Eesti Lihasehaigete Seltsi suvelaagri traditsiooni eriti praegusel koroona ajal, kui suviti on enamasti madalamad näitajad.
Kommentaarid
Postita kommentaar