13.- 15.08.2020 Vunki Mano Loometalgud Antsla vallas ja veebis.

 

Augustis avanes võimalus osaleda huvitaval uuendusliku formaadiga neljandatel Vunki Mano loometalgutel Antsla vallas ja veebis. Seekord olid kõik 8 meeskonda paigutatud kaheksa eraldi asukohtades üle Antsla valla: Lusti lasteaias, Antsla jahimajas, Antsla kultuurikeskuses, Uue-Antsla rahvamajas, Kuldre noortekeskuses, Kuldre koolimajas, Urvaste seltsimajas ja Urvaste koolimajas. Kuldvõtmekese meeskonnal vedas hubase Urvaste kooli õpilaskoduga, kus sai nii töötada kui ka ööbida. Kõik meeskondade ühised toimetused ja arutelud viidi seekord läbi Zoomi ja Slacki virtuaalkeskkondades. Igas asukohas olid suured ekraanid, kust sai silma peal hoida teistel meeskondadel, suhelda korraldajatega ja oli omamoodi virtuaalseks saaliks , kus teha ühiseid asju olgu selleks sündmuse avamine, esitlused, virgutus pausid või auhindade kätte jagamine. Selleks, et virtuaalsaal toimiks prooviti tagada võimalikult hea interneti ühendus, mis tähendas sisuliselt kogu valla interneti ressurssi ära kasutamist. Korraldajate poolne esindaja tõi kohapeale ka kõik kolm toidukorda ja kohvipausid. Toitu oli vägagi piisavalt ja nii mõnigi kord avastasime, et mõni varem kohale toodud toidukarp on jäänud täiesti avamata, küll aga tekkis mõnedel meist mure kohviga, mis sai lahenduse korraldaja poolt tanklast toodud kohvitopside näol. Kohapeal prooviti olla loodussäästlikud ja paluti oma nõud kaasa võtta aga lõpuks avastati end ikka erinevaid nõusid ja söögi riistu taga otsimast, mida ei olnud tabanud ise kaasa haarata. Meie pesaks sai Urvaste kooli õpilaskodu, kus saime ööbida ja meeskonna tööd teha.

Kuldvõtmekese meeskond koosseisus Eesti Lihasehaigete Seltsi esimees Jüri Lehtmets koos isikliku abistaja Valeviga, TM Loovus asutaja, kunstnik ja kirjanik Tiia Järvpõld koos isikliku abistaja Mirjamiga, Helpificu projektijuht Kristina Amor, Võrumaa Töötukassa juhtumikorraldajad Piret Kahre ja Oliver Olesk, Võrumaa Lihasehaigete Seltsi liige Tiia Savila ning autojuht ja IT-tugi Taavi Pähn. 

Esimesel  õhtupoolikul võttis  meid vastu meie toimetustes  abistav korraldaja  Helen Avarlaid.

Heleni poolt korralduslikud teemad  kuuldud oligi aeg koguneda virtuaalsaali Zoomi, kus siis  viidi  läbi  sündmuse avamine.  Alguseks oli väike nalja sketš  peamiselt võru keelt rääkiva Kõllaku  Aadu tegelaskuju poolt, kes arutas peamiselt uuendusliku loometalgute formaadi ümber.  Siis oli aeg staabis ekraani ette astuda  peakorraldajal Kadri Kangrol, kes  tutvustas Vunki Mano üldist korraldust. Taustal hoidis virtuaal saali üleval Martin Mark. Kogu avamise saab oma silmaga järgi vaadata siit: https://www.facebook.com/watch/live/?v=291589182145790&ref=watch_permalink

Loometalgute päris osaks on seekord pesas olevas silindris täitmist ootavad erinevad abistavad töölehed, mis aitavad leida kõige parema lahenduse meeskonna poolt tõstatatud probleemidele, mida soovitakse lahendama asuda. Loometalgutel on kõigil osalevatel meeskondadel võimalik saada nõu erinevate valdkondade spetsialistide käest, kes on kogu nädalavahetuse mentori rollis.

Suurt elevust tekitas Zoomi tantsu ergutus paus, mille käigus tantsu liigutused simuleerisid õuna korjamist, kapi kokku panekut ja leiva valmistamist jne. 

Vaheldust aitas tuua ka meeskonna piltide tegemine. Seekordseteks menukateks pildistamis paikadeks kujunesid mänguväljakud ja pingid. Meiegi pilt sai tehtud kiikede juures, kus Tiia sätiti ka kenasti kiigele istuma Valev teda kergelt turvamas.

Mentoritel on aegajalt komme meeskondade algseid ideid teravate küsimustega kahtluse alla seada ja seeläbi meeskond viia korraliku ummikusse, kust tuleb parema lahenduse leidmise nimel välja ronima.

Meie algseks ideeks oli arendada edasi Helpifici mobiili rakendust, mis peaks lihtsustama puuetega inimeste kaasamist sündmustele jagades vajalike juhiseid ja samas aidata viia kokku puudega inimestega ja ühtlasi vahendada neile vajaliku abi ja teenuseid.

Toyota viie miksi meetod: Miks on süüteküünal liiga märg?- kütuse konsertatsioon on liiga suuràMiks on kütuse kontsertatsioon liiga suur?- õhuklapp on blokeeritud àMiks on õhuklapp blokeeritud?- see on sodi täisàMiks on õhuklapp sodi täis?- seda ei ole puhastatud--> Miks õhuklappi pole puhastatud?- keegi pole öelnud, et seda on vaja tehaànii on jõutud juur probleemini.

Umbes sarnast loogikat kasutades suunasid ka mentorid meid otsima juurprobleemi, miks puudega inimesed ei jõua sündmustele ja korraldajad ei huvitu antud sihtgrupi kaasamisest igapäeva töös. Nii uurisidki mentorid , miks peaksid sündmuse korraldaja rakendust kasutama, kui nad veel ei teadvusta seda veel probleemina, mis tema igapäeva elu oluliselt mõjutab. Järgmisena sai välja pakutud sündmuse korraldajatele koolituste pakkumine, kuid siingi tõstatus küsimus, miks peaksid tulema koolitusele, kui nad ehk ei teadvustagi erivajadustega külalistega arvestamist prioriteetse teemana, mille nimel kulutada aega kuskil koolituse laua taga. 

Aju mentorite  poolt lühisesse lastud oli aeg end minna veidi tuulutama. Otsustasime minna kambakesi vaatama Tamme Lauri Tamme, kes näinud nii Jüriöö ülestõusu ,kui ka palju muud.  Peale väikest  jalutuskäiku mööda kruusateed olimegi jõudnud Tamme juurde, kui avastasime, et sinna viivale teele on loodud inimeste poolt puidust värav, kust elektriratastooliga läbi sõita ei saanud ja tuli hoopis põllu  pealt mööda rappuda. Antud olukord tekitas iroonilise naerupurske isegi siia on suudetud luua inimtekkeline takistus,  mis ei  lasknud kuidagi unustada sündmuste ligipäässetavuse küsimust isegi keset karjamaad oleval teekesel.  Avastasime, et  ka Tamme  Lauri  tamm on omamoodi puudega, sest on toestatud seest betooniga. Ehk isegi siin „puude“ teematikast ei üle ega ümber ja saime vihje, et antud teemat ei saa kuidagi visata põõsasse ja tuleb igal juhul jätkata lahenduste otsimist õhku visatud küsimusele , kuidas muuta sündmuse korraldaja jaoks puuetega  inimeste haaramine erinevatesse sündmustesse oluliseks teemade ringiks, millega tegeleda ja ennast täiendada. Vastus küsimusele imelihtne tuleb end lihtsalt teha märgatavaks isegi kui tuleb end nagu see värav tühjale sündmuste väljale üles seada.

Sellest tõdemusest kantuna jõudsimegi lõpuks kolmest sammust koosneva lahenduseni:

1) Juhuslikult  oli meeskonna liige Piret Kahre kaasa printinud Sülvi Sarapuu soome keelest tõlgitud „Südmusi kõigile“  ligi 60 lk mastaapne juhendmaterjal. Isegi võttis selle materjali lugemine silme eest kirjuks ja tunde, et kõiki juhiseid küll pole võimalik jälgida. Mõistsime, et see materjal vajaks paremaks kohale jõudmiseks oleks vaja luua lihtsustatud ja animeeritud ligipääsetava sündmuse korraldamise juhend.

2) Selleks, et jõuda laiema avalikuseni oleks vaja teha artiklite või sotsiaalmeedia postistuste seeria positiivsetest või õpetlikest sündmuse korralduse kogemustest.

3) Alles hiljuti tegi Kinoteater eksperimendi, kus üks neiu Alissija käis aasta jooksul palgalise teatri vaatlejana vaatamas ligi 200 Eesti teatri esietendusi ja pidi tegema nende kohta kokkuvõtteid ja kogu sellest protsessist valmis ka dokumentaalfilm „Aasta täis draamat“- http://eksperiment.kinoteater.ee/. Sellest eeskujust kantuna tekkis idee luua Puuetega inimeste võrgustiku, kes osaleksid erinevatel sündmustel ja jagaksid korraldajale ja avalikusele tagasisidet saadud kogemusest. Ehk näiteks puudega inimene saab tasuta pileti ja mingi summa iga külastatud sündmuse kohta tehtud raporti ja blogi postituse eest.

4) Helpificu koosloome tööriista testimine ja täiendamine.

Kui  juba mentorid teistkordselt tulid oli meil kenasti ülal mainitud lahendus välja pakkuda ja neil ei olnud muud öelda kui kütke edasi ja püüdke jõuda detailse tegevuskavani koos tähtaegade ja vastutajatega.

Viimase päeva hommikul kõigest  tunnike või paar enne lõpliku esitlust  avastasin end tühja lehe eest tegemas kiireid  märkmeid lõpliku esitluse tegemiseks. Algul sai tehtud mentoritele proovi esitlus, mis  ei tahtnud väga kuidagi minna. Seejärel sai esitlust veidi  täiendatud ja korra või kaks meeskonnale  ettekantud ja oligi aeg lõplikuks ideede esitlemise  vooruks. Suutsin seekord  sundida rahulikuks ja esitlus komisjoni liikmetele,  kes kuulsid esitlusi tühjalt lehelt  kulges üllatavalt sujuvalt aga  samas ei seadnud  ka lootusi eduks auhindamise vooruks. Esitlusi saab järgi vaadata siit: https://www.facebook.com/watch/live/?v=1015282432263635&ref=watch_permalink

Kui esitlused tehtud tuli  umbes  tund aega praadida enne, kui asuti auhindamise juurde asuti. Vahetult enne saabus ka meie maja valvur Helen Avarlaid, kellel oli käes salapärane valge papist tahvel, mis pandi esialgu klaveri alla. Ehk  oli aimata, et päris tühjade kätega me  siit ei lahku.

Loometalgutele oli seekord osalemas  8 meeskonda oma ideedega, kelle vahel auhinnad jagunesid järgnevalt:

1. Peaauhinna 3000€ võitis Käänämi võro keele häömise tiilt tagasi! meeskond, kelle südame asjaks on see, et võru keelt ikka päriselt ka räägitakse mitte ei kasutata ainult piirkonna reklaamimiseks. Huvitava faktina toodi välja, et ehki võru keel on populaarne siis seda kõnekeelena kasutab järjest vähem inimesi. Lahendusena asutakse teostama võru keele kümblus kohvikut, kuus menüüst teeninduseni on võru keeles. Uurige omal käel näiteks, mida tähendab võru keeles „Mudsu praavitus“.

                                                                                                                                                   

2. Heaolu eripreemia võitsime siis meie Tugi ürituste korraldajatele puudega inimeste võõrustamiseks, mille eesmärgiks on, et Puuetega inimestega arvestamine oleks loomulik osa sündmuse korraldamisest ja nii leiaks rohkem puudega inimesi tee erinevatele sündmustele. 2000€ auhinnaraha plaanime kasutada rahastamaks palgalisi sündmuste kaardistajaid ja lihtsustatud animeeritud juhendmaterjalide loomist.



3. #Kupland arendas välja multifunktsionaalset kaug- ja kodustöötamise mööblit, mis meenutas rohkem vanakooli kiiktooli, mis ei kipu just väga kiikuma ja pakub võimalust hoiustada ja voolustada kõike, mis sülearvutiga tööks vajalik.

4. Kuidas suurendada kogukonna turvalisust läbi noorte märkamise ja tegutsemise. Tore, et keskealiste sekka on ajusid ragistama tulnud kohalikud Antsla noored ise, sest iga sihtgrupi esindaja teab ise, mis nad vajavad. Kõrval seisja pilgu lahendused võivad viia tihti täiesti vales suunas. Antsla noorte grupp pakkus lahendusena poe seinale pantava infoekraani nagu Tallinna suurematel kaubanduskeskustel, kuhu toodaksid videosid, reklaame ja muud sisu meediat õppivad noored ise. Nagu iga platvormi puhul ikka sõltub selle edu või läbikukkumine sellest, kui hästi sihtgrupp selle vastu võtab ja kasutama hakkab.

Seekord olid koguni  4 ideed seotud lasteaedade või kooliga seotud teemadega:

5. Europe Directi eripreemia – Kõige keskkonnasõbrlaikum idee ja 500€ sai Mahe ja Muhe ehk Kvaliteetne mahe ja tervislik toit lasteasutustesse.

6. Gümnaasiumihariduse jätkumine Antsla vallas pani mõtlema kõigi maakohtade murele, kuidas teha, et kohalikud koolid püsiksid, eristuksid ja meelitaksid jätkuvalt uusi õpilasi.

7. Lusti lasteaia kasutuseta hooneosale rakendus. Järjekordne tüüpiline maakoha mure, mingi hoone osa on jäänud kasutuseta, kuid midagi asemele raske pakkuda. Antud meeskond mõtles sotsiaalse ettevõtluse inkubaatorile, täiskasvanute õppekeskusele

8. Koos loome kooli

Siit näeb ka lõpetamist: https://www.facebook.com/watch/live/?v=3402659769797970&ref=watch_permalink

Kõik osalised said auhinnakoti , mille sisuks oli Contra kama, Contra luuletuste raamat, kohalik vein, kohalik mesi, kaeraküpsised, leib, Vabariigi Presidendi kantselei pühendumisega kaart ja termos.

Egas muud  kui mugisime väljas lauatennise laua peal torti  ja jagasime omavahel auhinna kotti ja võiski neljandad Vunki Mano Loometalgud edukalt lõppenuks  lugeda.

Enne kui  päris laiali läksime otsustasime läbi põigata Pokumaalt aga see külastus kujunes kaunis ebaõnnestunud kogemuseks.  Esiteks polnud  peamaja ligipääsetav ja ka ümbruse matkaraja uudistamine lõppes ruttu,  sest ootamatult avastasin, et mu elektriratastooli akud on nii tühjad, et targem on end bussi tagasi kolida ja asuda kodu teele.