Põhjala pruulikoja külastus 3.10.2020


Oktoobri kuu päikselisel esimese laupäeva pärastlõunal otsustasin korraldada 10 liikmelisele seltskonnale tuuri Põhjala pruulikojas. Nagu ikka oli kõige keerulisemaks osaks seltskonna kokku saamine, mis seekord sai kokku tõepoolest viimasel minutil. Nimelt ootamatult 1,5h enne tuuri selgus, et kaks soovijat siiski ei saa tulla. 


Tänu Jelena viimase hetke helistamistele õnnestus meiega liituma meelitada Meelis Luks koos ta kaasa ja lapsega, kellele sai ka enda invabuss vastu saadetud. Ilm oli  õues imeline, et enne tuuri teha ka grupi pilt tuurile minevast seltskonnast, millest suure osa moodustasid veerevad õlle teo uudistajad. 

Peagi kogunesime laudade ümber ja anti kohe ka esimene mõnus hele õlu. Nagu ikka algas ka Põhjala lugu sellest, kuidas sõpruskond asus käsitöö õllega tegema esimesi katsetusi köögis, vannitoas või garaasis. Peagi said entujastid käed valgeks Iirimaale õppipoisiks minnes. Sinisilmselt loodeti sujuvalt loodeti saada jälile kogu õlle teo maagiale. Aga võta näpust saadi hoopis põrandajaid küürida ja palju muud musta töö teha. Kuid läbi ime õnnestus neil Eestisse meelitada ka üks kohalik õllemeister. Enne Noblessnerisse kolimist olid nad aastaid Nõmmel, kuni ruumid jäid liiga kitsaks ja tuli Noblessnerisse ümber kolida. Esimene õlu mekkitud  oli aeg suunduda tootmisse, kus masinad parajalt lärmi tegid ja puhisesid. Ratastoolis liikujale oli tootmises ruumi mõnusalt palju, kuid see eest lärm  võib häirida kehvema kuulmisega isikuid. Tavaliselt seda luksust  ei ole ja ratastoolis liikujana tuleb üsna kitsastes oludes  läbi ajada.

Peagi pääsesime ajutiselt lärmist, kuna suunndusime vaiksesse Humala ja linnase hoiustus ruumi. Saime teada, et  Eesti humalat ja linnast Põhjala õlles  ei leidu, kui ehk mõned lisandid ja vesi. Huvitav oli fakt, et nad suudavad mingis etapis vee nii mahedaks ja puhtaks destileerida, et see võib inimese sisemust lagundama hakkata. Muidugii hiljem seatakse kõik mineralid ja ph nii, et  õlles kõik korras ja ohutu oleks.  Humal tuleb suuresti Belgiast suurte valget kottidena (nt. Simpsons Malt) , mida tuleb tõstukiga ringitõsta. Osa linnaseid on väljas olevates mustades tsisternides, mis esmapilgul tunduvad pigem lihtsalt kujundus elemendina. 





Saime enda hamba all ära proovida nii heleda, kui tumeda linnase, mis leiab lõpuks tee seal samas ruumis olevates sinistesse jahvatites, et saada seda kasutada edaspidi õlle tegemise protsessis. 










Humala  ja linnase ruumist väljudes jõudsime tagasi märksa lärmakamasse  tootmis hoonesse, kus suur osa tootmisest  toimub suuresti automaatselt ühest teise  anumasse liigutades, kuni toodetud õlu hoiustatakse esialgu suurtes õlle tsisternides, kus see lõpuks pudelitesse jõuab. Huvitav oli see, et Põhjala peab teadlikult jälgima tootmismahtusid, et säiliks väiketootjatele suunatud maksusoodustused, sest muidu läheb õlle hind tarbijate jaoks liiga kõrgeks.  Võrreldes A. Le. Coq-iga on Põhjala näol tegu siiski 10x või enam väiksema tootjaga. Põhiliselt läheb pudelites õlu majast enne välja, kui majja poe  ossa  tagasi jõuab.


Käsitöö õlle eripära võrreldes nn tavalise massitoodetus suurtootja õllega on see, et kui  õlu puutub kokku  õhuga ehk avatakse tuleb see üsna kiirelt ära juua, kuna tegu on niinimetatud pastoriseerimata elava  õllega, mille avades kipub õlu edasi arenema ja pahaks minema, kui õlu nt. paariks tunniks kuhugi laua nurgale ununeb. Osalt selle mure tõttu osad  nn keldri seeria tammevaadi õllepudelite otsad ka vahatatakse üle kindlustamaks, et õhk ei pääseks õllepudelisse ja püsiks kauem värske.

Kallimad õlled nagu näiteks Põhjala "ÖÖ" leiavad  tee ka 5 Hektoliitri suurustes tammepuu vaatidesse  mõneks ajaks laagerdama ja maitseid koguma. Hetkel on need stabiilset temperatuuri ja pimedat vajavad vaadid lihtsalt tootmishoone kõige pimendamas nurgas, kuid on plaani võetud tehisliku keldri laadse osa ehitamine sinna samma tootmishoonesse. Enamasti kasutatakse õlle tarbeks vaate korra või paar, mille järgi saavad neid kasutada ka kangema alkoholi tootjad.  Nagu ikka pole tegijad tuntud omal maal nii ka Põhjalaga, sest välismaa pimetesti võistlustel on võitnud Põhjala  mitmeid auhindu ja tihti on välismaalaste poolt vägagi hinnatud.

- Esimene õlu "Orange Gose" mis , pruulitud apelsinide, koriandriseemnete, Himaalaja soola ja meie oma piimhappebakteri kultuuriga sai juba tuuri alguses ära mekitud tuli ka ülejäänud kolm õlut ära proovida.  

 - Hai pildiga "Uus Maailma" 4.7% San Diego Session IPA oli mõnus kerge tsitruseline värske pilsneri õlu, mis oli täitsa mõnus kerge jook algajake õllesõbrale.

- Hele sinises pudelis oli 5,5% porter "Õhtu"  Kerge vanilje- ja šokolaadihõnguline porter, pruulitud kaera ja rukkiga. Oli pigem kohvine tume mekk, mis takistas muude maitsete tunnetamist. Algaja õlle mekkija uuesti pigem poest otsima ei läheks.

- Viimase õllena pakkuti Metsa seeria  õlut, kus püütakse ära kasutada võimalikult paljusi metsaseid maitseid. Meile pakuti proovimiseks suitsustest linnastest valmistatud tume must  "Forest Bangerit", mis oli tõesti  nagu lubatud lõkkesuitsu maitsega aga väga ei mõista, miks peaks keegi igatsema lõkkesuitsu maitselist jooki.

Kui kaks esimest olid  joodavad  siis kaks viimast oli minu maitsele üsna raskesti alla minevad. Ise tundsin Põhjala valikust puudu klassikalisest Belgia krieker kirsi õllest ju tuleb see leida mõne muu tootja toodangust.

Ligi 2x pikemaks veninud  tuuri lõpus  saime giidilt ka kingiks pappkarpides õlleklaasid, kust juba sai õlut tuuri kestel mekitud.

Suundusime osade tuurilistega liftiga teisele korrusele ka kõhtu täitma Põhjala menüüs leiduvaga. Tegu on Ameerikaliku robustsee barbeque kohaga, kust saab metall alusele liha lõike ja muud taolist. Kõige kallimaks on ligi ööpäev ahjus küpsenud kolm pehmet lihalõiku, sai ja veidi salatit ka kõrval. 

Ise sai võetud salat, mis hiilgas oma robustsuses, sest tegu oli veerandi salati peaga millel oli veidi kastet ja mingi krõbe liha puru. Õnneks sai kõrvale võetud ka kana. Aga tuli tõdeda, et kokku sai siiski täitsa maitsev ja toitev kooslus. Põhjalas häirib veidi liiga kõva muusika, mis segabb omavahelist suhtlemist. Nii saigi lõpuks toidud söödud ja jutud räägitud tuligi võtta suund kodu poole jätkama päikselist nädalavahetust.

Kommentaarid